Võõrliigid
Võõrliigid on organismid, mis levivad uutele aladele inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil. Uutele aladele levimisele on palju kaasa aidanud mereliikluse ja laevade kiiruse kasv. Võõrliigid võivad põhjustada ökosüsteemis muutusi, mille prognoosimatust ja pöördumatust kirjeldab mõiste “ökoloogiline rulett”. Muutused on sageli jäävad, sest kui on tekkinud püsiasurkond, on liiki võimatu veeökosüsteemist kõrvaldada.
Paljude teadlaste arvates saab uustulnukaid uute alade ülevõtmisel takistada hästitoimiv ökosüsteem. Soome laht on aga saastunud ja suure toitainetesisaldusega ning seetõttu eriti tundlik. Võõrliigid on harilikult tõelised ellujääjad ja kõige edukamad on liigid, kelle puhkestaadiumid või avavees elutsevad vastsed levivad veehoovustega. Võõrliike peetakse üheks suuremaks ohuks maailma ookeanide elurikkusele – eutrofeerumise, loodusvarade ülekasutamise ja elupaikade hävimise kõrval.
Vesikirp Cercopagis pengoi
Vesikirbuline Cercopagis pengoi on pärit Ponto-Kaspia piirkonnast, kust ta levis 1990. aastatel laevade ballastveega Soome lahte. Liik paljuneb efektiivselt ja toitub muust zooplanktonist – samast toiduobjektist nagu avaveekalad, näiteks räim ja kilu. C. pengoi võib oma pika sabaga kalavõrkudesse kinni jääda ja need ummistada.
Amphibalanus improvisus, tõruvähk
Tõruvähk on teadaolevalt üks varasemaid Soome lahte ilmunud võõrliike. Kõige tõenäolisemalt saabus liik Ameerikast purjelaevade kerede külge kinnitunult, sest ta suudab kinnituda peaaegu igasugusele pinnale.
Hulkharjasussid Marenzelleria spp.
Hulkharjasussid Marenzelleria spp. (kolm teadaolevat liiki) on riimveeloomad, sellepärast on Läänemeri neile ideaalne keskkond. Soome lahest leiti Marenzelleria spp. isendeid esimest korda 1990. aasta suvel. Need hulkharjasussid kaevuvad sügavale põhjasetetesse ja parandavad seega teiste põhjaloomade hapnikutingimusi.
Plankton
Planktonvetikaid ehk fütoplanktonit leidub kas üksikute rakkude, ahelate või kolooniatena mere pindmistes kihtides kuni mitme meetri sügavuseni. Need tillukesed taimesarnased planktonorganismid, näiteks sinivetikad ehk tsüanobakterid, vaguviburlased jmt, moodustavad keeruka koosluse. Lõpuks vajub fütoplankton ülemisest veesambast allapoole ja sellest saab zooplanktoni ning põhjaloomade ja bakterite toiduallikas.
Nii lämmastik kui ka fosfor on fütoplanktoni kasvuks eluliselt vajalikud toitained. Liigne lämmastiku sissekanne maismaalt ja sademetest soodustab aga planktonvetikate, näiteks vaguviburlaste liigset vohamist. Vee kõrge fosforisisaldus soodustab eriti sinivetikate ehk tsüanobakterite kasvu. Seda nimetatakse eutrofeerumiseks ja see võib olla ökosüsteemile mitmeti ohtlik, näiteks põhjustada elurikkuse vähenemist või hapnikupuudust.
Tsüanobakterid
Tsüanobaktereid nimetatakse sageli ka sinivetikateks. Nad sarnanevad ehituselt bakteritega, kuid talitluselt meenutavad teisi produtseerivaid organisme, kes päikeseenergia abil fotosünteesivad ja hapnikku toodavad. Tsüanobakteri Nodularia spumigena toodetav nodulariin on maksamürk – nodulariini sisaldav vesi võib põhjustada allergia- või mürgistussümptomeid.
Alexandrium ostenfeldii
Tsüanobakterit Alexandrium ostenfeldii leidub peamiselt madalates ja suletud lahtedes sooja vee perioodil. Liik toodab mürgiseid ühendeid, mis võivad kuhjuda filtertoidulistes organismides, näiteks karpides, ja edasi kanduda toiduahelas kõrgemal asuvatele organismidele, näiteks lindudele. Inimesel võib A. ostenfeldii põhjustada nahaärritust. Hilissuve õhtuti võib A. ostenfeldii leidumist merevees näidata bioluminestsents ehk nn meretuli, mis annab veele eresinise kuma.