Sõbrakaubandus
Kaubavahetus Eesti põhjaranniku ja Soome lõunaranniku rannakülade elanike vahel ulatub arvatavasti tagasi juba muinasaega. Esimesed kirjalikud ülestähendused on teada keskajast. Tänapäeval seostatakse mõistega sõbrakaubandus aga eelkõige 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse perioodi, kui toimus aktiivne kaubavahetus Suur- ja Tütarsaare elanike ning Virumaa ranniku vahel.
Sõbrakaubanduse juurde kuulusid kindlad kaubapartnerid ehk sõbrad, kes vahetasid omavahel kaupa kindlate vahetushindadega juba mitmete põlvkondade kaupa. Perekondade vahel olid püsivad sõbrasuhted – „ igavesed sõbrad“. Kui sõbralaadal kohtuti, sooritati rituaalne koorekala ja piimapudeli vahetus, millega näidati teistele laadalistele, et sõprade truudus on murdmatu ja kaubavahetus kinnitatud. Saarerahva tähtsaim vahetuskaup oli soolasilk, mida vahetati nii vilja, eriti rukki, kuid ka kartuli vastu. Saarlaste pargitud hülgenahad olid ka hinnas, samuti naiste tehtud pitsid.
Suursaare inimeste kõrval olid kõige aktiivsemad sõbrakaubanduse harrastajad tütarsaarlased, kes käisid „Viron seproissa” kuni 1939 aasta septembrini. Vahetuskaupa tehti sõbralaatadel – sepramarkkinoilla – kuhu Tütarsaarelt purjetati 3 -4 korda aastas. Esimene reis tehti enne jaanipäeva, kaubaks oli siis väherasvane kuduräim. Teine reis tehti oktoobri alguses kartuliostu ajal ja kolmas novembris mardipäeva ajal. Aasta viimane sõbrareis tehti novembri lõpul või detsembri alguses Kadripäeva paiku. 1889 Haapasaare tolliameti andmetel on tütarsaarlased eelistanud sõbrareise Viru põhjaranniku vanimasse külla Mahusse. kuid sõideti ka Purtsesse ja Ontikale.
1930 aastal sõlmiti Soome ja Eesti vahel tollileping ja vaba kartulivedu lõppes. See leping oli laiemale sõbrakaubandusele hukutav, erandiks olid tütarsaarlastel, kellel oli õigus vahetada soolasilgu vastu iga elaniku kohta tollivabalt 150 kg rukist ja 400 kg kartulit.
Eesti kalurid Soomes kalastamas
Põhja-Eesti kalurid on keskajast peale lausa külade kaupa Soome vetesse kalastama sõitnud. Eestlastel oli kalastuskohti kogu Soome lahe ranniku ulatuses - Seiskaril, Lavassaarel, Tütarsaarel, Suursaarel, Koivistul, Virolahdel, Pernajas, Porvoo ja Sopoo rannal ja saartel, Porkkala saartel, Hangöl ning isegi Turu saarestikus.
Soomes tuli ametimeestele oma saabumisest teatada ja lahkudes renti maksta. Maksti kalades ja 16. sajandil on rendiühikuks kimp kuivatatud vinträimi ehk krampesilli. Kimbus pidi olema 1000 kala. Kalastuse maksustamise kohta on andmeid Soome ametiasutuste raamatupidamistes.
Näiteid:
- 1550. aastal on eesti kalurid maksnud Viiburis kalastussrendiks 324 kimpu krampesilli. See oli rendis 27 eestlaste kalapaadi pealt, kes kalastasid Tütarsaaare, Lavassaare ja Seiskari ümbruse vetes.
- 1551. aastal on Pernajast Liivi- ja Virumaale viidud kaladelt saadud maksuks 125,5 kimpu krampesilli.
- 1556 on kirjas ka rahamaks. Viiburi linnuses nõuti Tütarsaarel, Lavassaarel ja Seiskaril kalastanud eestlaste paatkonnalt 71 marka ja 5 ööri, lisaks veel 474 kimpu krampesilli.
- Koivistol saadi maksuks 134 kimpu krampesilli ja lisaks maksu kalades või rahas. 24 eestlaste paadimeeskonda ütles, et nad ei ole üldse kala saanud, neile määrati maks 10 ööri paadilt, kokku 30 marka. Seitsmele eestlasele, kel oli olnud parem kalaõnn, nõuti samuti 10 ööri paadilt rahas ja kõigilt kokku 76 kimpu krampesilli.
- Porvoost Eestisse viidud kalade eest saadi 1551 aastal maksuks 125,5 kimpu, 1554. aastal 270 kimpu ja 1556. aastal 72 kimpu krampesilli.
Ühised püügiretki Eesti rannalt Soome korraldati kuni 20. sajandi alguseni, hiljem kujunes kilupüük Eesti randades kaluritele niivõrd tulusaks, et Soome-retkedele enam ei sõidetud.
Suursaarel oli veel 1930. aastatel näha eesti kalurite kivipirtti-saunade ja kalaahjude varameid. Eestlased ehitasid neid kalade kuivatamiseks, soomlased kuivatasid kala tuule ja päikese käes.
Prangli kabel
Prangli saarel on olnud aja jooksul mitu kabelit. Saare idarannal asunud kabeli olid ehitanud imeliselt surmast pääsenud Soome hülgekütid. Kabeli asukoha leidmiseks kandsid nad sõelaga vett ja valisid koha, kus vesi kõige kiiremini läbi sõela voolas. Selles kabelis oli ka kalasaaki mõjutanud hõbedane motiivkala. Kabel lagunes 17. sajandi keskel. Varsti ehitati uus pühakoda, kuid 19. sajandi alguseks oli seegi lagunenud ja Jõelähtme õpetaja Gustav Schüdlöffel hakkas kabeli jaoks uuesti raha koguma. 19 aasta pärast oli vajalik summa koos ja 8. juunil 1848 pandi uuele kabelile nurgakivi. Edasi läks kõik kiiresti. Johan Klamas Rammu saarelt ja ta õemees Abram Liljeberg Pirtti saarelt tõid Sipoos valmis raiutud kabeli palgid purjekatega Pranglisse ja 10. augustil õnnistati uus Laurentsiuse kabel sisse.
Soome lahe idaosa - Ingerimaa, Retusaari, Nyen, Kroonlinn
Soome lahe idaotsas asub ajaloolise Ingerimaa rannik ja Retusaari, mille Peeter I Põhjasõjaga vallutas. Venemaa koosseisus Kotlini nime saanud saarele rajati Kroonlinna kindlus, mis on tänaseni jäänud Peterburi mereväravaks.
Ajalooliselt paiknes praeguse Peterburi kohal rootslaste ehitatud linn Nyen. Selle Neeva suudmesse Nyenkansi kindluse juurde rajatud linna privileegid kinnitati 1642. aastal. Linnas elas rootslaste ja soomlaste kõrval ka jõukate saksa kaupmeeste perekondi. Õitsenguaeg oli 17. sajandi teisel poolel, mil elanike arv ulatus kahe ja poole tuhandeni. 18. sajandi algul lasi Peeter I Nyeni uhked kivimajad maatasa teha.