Merikotkas on Soome lahe piirkonna suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub kuni 2,5 meetrini. Lendava merikotka tunneb ära rohmakate ja aeglaste tiivalöökide järgi – piltlikult öeldes meenutab ta "lendavat vaipa".
Merikotkad toituvad peamiselt rannikualadel ja suurematel siseveekogudel. Merikotkaste põhiliseks toiduks on kalad (näiteks hõbekoger, tuulehaug) ja veelinnud (pardid, kajakad), talvel toituvad kotkad sageli ka hukkunud loomadest. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt mere lähedale põlise männi või haava ladvaossa.
Merikotka arvukus langes Läänemere ümbruses 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses peamiselt vaenamise tõttu. Eestis kehtestati 1934. aastal pesitsusaegne merikotkaste laskmise keeld, kuid kotkaste tapmist ja arvukuse langust see ei peatanud. 1940-ndatel võeti Euroopas kasutusele pestitsiidid DDT, PCB ja teised kloororgaanilised ühendid, mis mõjusid Läänemere ümbruses elanud merikotkaste sigivusele laastavalt.
Merikotkad võeti Eestis riikliku kaitse alla 1957. aastal ja 1968. aastal keelustati DDT kasutamine. 1970-ndatel aastatel alustati Põhja-Euroopas merikotka kaitse korraldamisega, näiteks anti kotkastele talvel lisatoitu ja ehitati tehispesi. Neid tegevusi on alates 1984. aastast tehtud ka Eestis. Pestitsiidide keelustamise ja merikotkaste kaitse alla võtmise tulemusena hakkas 1980-ndate aastatel nende arvukus Eestis suurenema ja see jätkub tänase päevani. Põhja-Eesti merikotkaste arvukus hakkas kasvama hiljem, 1990-ndatel aastatel. Praeguseks pesitseb Põhja-Eestis enam kui 20 paari merikotkaid (joonis).
Merikotkas on pikaealine liik, kes võib elada kuni 30 aasta vanuseks. Merikotkad on paigatruud, väikese sigivusega ja häirimise suhtes tundlikud linnud, kelle elupaigad vajavad hoidmist. Merikotkas kuulub Eestis I kaitsekategooria liikide hulka.