Looduskaitsest Eestis
Esimene looduskaitseala asutati 1910. aastal Vaika saarte linnustiku kaitseks. Enne II maailmasõda moodustati 1935. aastal kehtestatud looduskaitseseaduse alusel üle viiekümne erineva metsa-, taime-, raba- ja linnukaitseala. Samuti loodi terve rida geoloogilisi ja tervisemuda kaitsealasid. Meie praegune kaitsealade süsteem on suures osas üles ehitatud 1957. aastal jõustunud looduse kaitset käsitleva seaduse alusel. 1994. aastal ratifitseeris Eesti bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, mis sai Eesti looduskaitseseaduse aluseks. 2004. aastal liitus Eesti Euroopa Liidu võrgustikuga Natura 2000.
Eestis on looduskaitsealuseid maid 1 548 124 hektarit, mis on 22% Eesti pindalast (koos territoriaalmerega). Maismaast on kaitse all 18%. Aastal 2013 oli Eestis 3883 kaitstavat loodusobjekti.
Kaitsealad jagunevad: rahvusparkideks, maastikukaitsealadeks (loodusparkideks) ja looduskaitsealadeks. Eestis on 5 rahvusparki: Lahemaa, Vilsandi, Matsalu, Soomaa ja Karula. Maastikukaitsealasid on 151 ja looduskaitsealasid 138. Kaitstavateks loodusobjektideks on veel kaitstavad looduse üksikobjektid (1223), pargid-puistud (540), kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid (21), hoiualad (344) ja püsielupaigad (1350).
Lahemaa rahvuspark
Soome lahe piirkonna silmapaistvamaid ja väärtuslikumaid kaitsealasid on Lahemaa rahvuspark, mis loodi 1971. aastal esimese rahvuspargina kogu toonases Nõukogude Liidus. Rahvuspargi pindala on 72 500 hektarit, sellest maismaad 47 410 hektarit ja merd 25 090 hektarit. Lahemaa rahvuspark on loodud Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Siin kaitstakse metsa-, soo- ja rannaökosüsteeme, samuti poollooduslikke kooslusi (loopealsed), geoloogilisi loodusmälestisi ning ajaloo- ja arhitektuurimälestisi. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid. Lahemaa rahvuspark kuulub üle-euroopalisse Natura 2000 võrgustikku Lahemaa linnu- ja loodusalana.
Põhja-Eesti klint
Soome lahe silmapaistev geoloogiline objekt on Põhja-Eesti pankrannik ehk klint, mis on Balti klindi keskne, silmapaistvaim ja kõrgeim lõik, hõlmates umbes 1200 kilomeetrist 300 km. See paljandub kõigepealt Osmussaarel, siis Pakri saartel ja poolsaarel, kulgedes praktiliselt katkematuna läbi Eesti mandriosa Venemaale Laadoga järve juurde, kus kaob nooremate setete alla. Põhja-Eesti klindilt leiame pea kõik Eestimaa joad ja joastikud ning lubjakiviga seotud karstinähtused.
Lõhejõed
Lõhejõed on kärestikulised, puhta ja jaheda veega jõed, mis on sobilikuks elupaigaks lõhele, jõesilmule ja atlandi tuurale. Eestis on need jõed kaitse all. Soome lahte suubuvad lõhejõed on Narva, Purtse, Kunda, Selja, Loobu, Jägala, Pirita, Vääna, Keila, Vasalemma ja Valgejõgi.
Läänemeres elavatest kaitstavatest kalaliikidest on lõhe (Salmo salar), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja atlandi tuur (Acipenser oxyrinchus) need, kes veedavad ühe oma eluetapi Läänemerre suubuvates jõgedes. Lõhe ja jõesilm tulevad suguküpsuse saabudes merest jõgedesse kudema. Lõhe ja jõesilm on kaitstud kui Natura 2000 liigid. Atlandi tuur on nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides kaitse all kui ülimalt ohustatud kalaliik.
SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel ja MTÜ Eesti Loodushoiu Keskuse eestvedamisel sai aastatel 2011-2014 alguse Läänemeres elava ja ajalooliselt ka eesti vetes elanud Atlandi tuura taasasustamine Eesti vetesse.
Ebapärlikarp
Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on merega küll kaudselt seotud liik, kuid oma keeruka elutsükli kaudu on ta otseses seoses forelliga, kellel on noorte karbivastsete ehk glohhiidide elus kanda kõige olulisem roll. Ebapärlikarp ei anna ilma forellita järelkasvu ning tihti on just sobiva peremeeskala puudumine viinud ebapärlikarbi asurkonnad väljasuremiseni.
2014. aastal alustas Keskkonnaamet koostöös Riigimetsa Majandamise Keskuse ja Norwegian Institute for Nature Research’iga ühisprojekti „Ebapärlikarbi elupaikade taastamine“. Selle projekti peamiseks eesmärgiks on kaitsta olemasolevat ebapärlikarbi väikest asurkonda hääbumisest ning parandada liigi elupaiga jõe seisundit Lahemaa Rahvuspargis.
Soome lahe looduskaitsealad Soomes
Soome lahe piirkonnas on palju suuri looduskaitsealasid. Lisaks neile leidub ka väiksemaid looduskaitsealasid. Näiteks Helsingis on tublisti üle kahekümne kaitse alla võetud linnulaiu, mille pindala on vähem kui hektar või ulatub mõne hektarini. Laidudele minek on keelatud lindude pesitsusajal aprilli keskelt kuni juuli lõpuni. Allpool on esitatud 16 Soome looduskaitseala järjestuses läänest itta.
Uddskatan
Uddskatan on Soome mandriosa lõunapoolseim looduskaitseala, mis on koduks paljudele ohustatud loomaliikidele. Uddskatani pindala on 32 ha ja looduskaitseala on rajatud aastal 1990. Ala haldab metsaamet. www.luontoon.fi/uddskatan
Täktom
Täktom pakub ainulaadse võimaluse tutvuda mereliste maastikutüüpidega – liiva- ja düünirandadega, merealuste niitude ja linnulahtedega. Ala pindala on 150 ha. Täktomist sai Natura 2000 ala aastal 1998. Riiklikku linnuvete kaitseprogrammi alustati seal aga juba 1982. aastal. Ala haldab metsaamet. www.luontoon.fi/taktominmerenlahdet
Tammisaari rahvuspark
Tammisaari rahvuspargi pindala on 52 km2. Rahvuspark pakub paadisõitjatele häid matkavõimalusi ja avamere lähedal asuvaid kaljulaide, mis moodustavad suurima osa pargist. Tammisaari rahvuspark on rajatud 1989. aastal ja seda haldab metsaamet. www.luontoon.fi/tammisaarensaaristo
Espoonlahti
Espoonlahti looduskaitseala pindala on 25 ha. Väikesest suurusest hoolimata pakub Espoonlahti kevaditi uhket õitesära. Looduskaitseala on rajatud 1995 ja seda haldab metsaamet. www.luontoon.fi/espoonlahti
Laajalahti
Helsingi lähistel asuva Laajalahti looduskaitseala pindala on 1,8 km2. Seda tuntakse eeskätt kui pealinna regiooni üht paremat linnuvaatluspaika – kaitsealal on palju linnutorne. Laajalahti looduskaitseala on rajatud 1979. aastal Ala haldab metsaamet. www.luontoon.fi/laajalahti
Harakka saare kaitsealad
Harakka saarel pesitseb mitmekesine saarelinnustik ja ka taimestik on liigirikas. Seal kasvab muuhulgas erilise kaitse all olev taimeliik – haisev jooksjarohi. Harakka saare kaitsealade pindala on kokku 4,7 ha ja need on kaitse all alates aastast 1995. Maa kuulub Helsingi linnale.
Viikki-Vanhankaupunki laht
Vantaa jõe suudmes olev Viikki-Vanhankaupunki laht on Helsingi suurim looduskaitseala. Selle pindala on 305 ha. Piirkonna esimene osa võeti kaitse alla 1959. Vanhankaupunki laht on võetud rahvusvahelisse märgalade kaitse lepingusse (nn Ramsari lepingusse) ja Natura 2000 võrgustikku. See on lindudele tähtis pesitsuskoht ja rändudeaegne puhkepaik. Maaomanikud on Helsingi linn ja Soome riik. http://www.hel.fi/static/hkr/viher/kuvat/viikkikartta.pdf
Kallahti mäeseljak ja Kallahti rannaniit
Kallahti mäeseljak (3,7 ha – kaitse all aastast 1973, laiendatud 1990), millel kasvab 150-aastane männik, ja maakoore kerkimise tagajärjel tekkinud Kallahti rannaniit (5,4 ha – kaitse all aastast 1993) on ainsad riiklikku mäeseljakute kaitse programmi kuuluvad objektid Helsingis. Need on osa suuremast Natura 2000 piirkonnast, mis hõlmab ka 242 ha ümbritsevaid veealasid. Madala taimestikuga rannaniidul kasvab haruldasi liike ja madalik selle ees on tähtis rändlindude puhkeala. Kuulub Helsingi linnale. http://www.ymparisto.fi/fiFI/Luonto/Suojelualueet/Natura_2000_alueet/Kallahden_harju_niitty_ja_vesialueet(5523)
Uutela Särkkäniemi
Särkkäniemi on kaitse alla võetud mererannaniitude ja eriliste laguunilaadsete lahtede säilitamiseks. Seal on muuhulgas mitmekesine kiililiste liigistik. Piirkonna pindala on 14,6 ha ja see on kaitse all aastast 1993. Maaomanik on Helsingi linn.
Mustavuori-Porvarinlahti
Mustavuori lehtpuusalu on riiklikult väärtuslik. Kevaditi õitsevad seal kopsurohi, kollased ülased ja kevadine kurelääts. Linnustik koosneb lehtmetsade, kuusikute ja rannaroostike liikidest. Pindala on 36,5 ha ja kaitse alla võtmise otsus tehti 1987. aastal. Kaitseala on osa suuremast Natura alast. Omanik on Helsingi linn. http://www.ymparisto.fi/fi-FI/Luonto/Suojelualueet/Natura_2000_alueet/Mustavuoren_lehto_ja_Ostersundomin_lintu(5975)
Östersundomi linnuveed
Riiklikku linnuvete kaitseprogrammi ja Natura 2000 võrgustikku kuuluv kaitseala koosneb kolmest ohtra taimestikuga merelahest, mille pindala on kokku 92 ha. Kaitse alla võetud aastal 2003. Kaitsealal pesitsevate linnuliikide hulka kuuluvad tuttpütt, lauk, rukkirääk ja üle kümne liigi hanelisi, kellest kõige tähelepanuväärsem on ristpart. Kuulub Helsingi linnale. http://www.ymparisto.fi/fi-FI/Luonto/Suojelualueet/Natura_2000_alueet/Mustavuoren_lehto_ja_Ostersundomin_lintu(5975)
Ruskis
Ruskis kuulub riiklikku linnuvete kaitseprogrammi. Kaitseala pindala on 235 ha ja see on rajatud aastal l1945. Ala kuulub Porvoo linnale. http://www.porvoo.fi/fi/palvelut/ymparisto_ja_luonto/luonnonsuojelu/luonnonsuojelualueet
Vilkkilä
Vilkkilä kuulub riiklikku linnuvete kaitseprogrammi. Kaitseala pindala on 22 ha ja selle omanik on Virolahti. http://www.ymparisto.fi/fi-FI/Luonto/Suojelualueet/Natura_2000_alueet/Vilkkila%285768%29
Suviranta looduskaitseala
Hamina Suviranta looduskaitsealal on vanu metsi, rannasalusid ja mererannaniitusid. Piirkonna pindala on umbes 54 ha ja see on kaitse alla võetud aastal 1949. Eraomand. http://www.ymparisto.fi/fi-FI/Luonto/Suojelualueet/Natura_2000_alueet/Suviranta%285520%29
Langinkoski looduskaitseala
Langinkoski looduskaitsealal on lisaks kosele tsaar Aleksander III ajastust pärinev kalastusmaja. Looduskaitseala pindala on 28 ha ja see rajati aastal 1960. Ala haldab metsaamet. www.luontoon.fi/langinkoski
Soome lahe idaosa rahvuspark
Siin nimetatud looduskaitsealadest suurim on Soome lahe idaosa rahvuspark, mis hõlmab umbes 60 kilomeetri laiust ala. Pargi maismaapindala on 6,7 km2. Rahvuspark on tuntud oma sõjaajaloo ja linnuvaatlusvõimaluste poolest. Soome lahe idaosa rahvuspark on rajatud aastal 1982 ja seda haldab metsaamet. www.luontoon.fi/itainensuomenlahti