Plastmaterjale on lugematuid liike ja nad sisaldavad erinevaid ohtlikke mürkaineid. Samuti võivad nad keemiliste reaktsioonide kaudu siduda merevees leiduvaid keskkonnamürke, näiteks kinnituvad nende külge PCB-d (polüklooritud bifenüülid).
Plastprügi leidub põhiliselt randades ja asulate ümbruses, aga mikroskoopiliselt väikesed osakesed võivad hoovuste ja tuultega kaugele kanduda. Mereloomad ei suuda neid oma toidust eristada ja võivad need ära süüa, sest mikroprügi osakesed on umbes sama suured nagu paljude mereloomade looduslik toit. Mikroprügi on leitud Šotimaa rannikumere homaaridest ja La Manche’i väina kaladest.
Milleks on tarvis uuringuid?
Ookeanides leiduva mikroskoopilise plastprügi uurimine on uus ja huvitav teema. Mikroprügi mõju keskkonnaseisundile pole veel teada. Üldine huvi teema vastu on uuringuteks soodne, ehkki rahvast huvitab enim mikroprügi kahjulik mõju inimestele, mille kohta on seni väga vähe teada.
Praegu on mikroprügi uuringute peaeesmärk teada saada, kui palju mikroskoopilist plastprügi meres hõljub ja millistesse piirkondadesse on seda kogunenud. Mitmel pool maailmas on uuritud ka prügi edasikandumist toiduahelas. Uuringute suurim probleem on praegu, et valdkond on uus ja selle uurimismeetoditele pole kehtestatud ühtseid standardeid. Need tuleks määratleda Euroopa Liidu tasandil, et tulemused oleksid võrreldavad.
Teadlane tööl
Teadlane Julia Talvitie töötab Helsingi linna keskkonnakeskuse ja Helsingi piirkonna keskkonnateenuste ettevõtte HSY algatatud projektis, uurides heitvett meres leiduva mikroprügi allikana. Projekti rahastab Nesslingi fond.
Julia tavaline tööpäev algab kas Viikinmäe reoveepuhastis või Otaniemi veelaboris. Praeguste uuringute peaeesmärk on välja selgitada, kui palju plastprügi Viikinmäe reoveepuhasti vastu võtab, kuidas seda välja puhastatakse ja mida sisaldab puhastatud vesi. Puhastisse jõudva reovee koostist mõjutavad mitmed muutujad, näiteks kellaaeg või aastaaeg, mis tähendab, et tuleb koostada üldhinnang, mis ei põhine ainult teatud kindla aja reostuskoormusel.
Praktikas seisneb mikroprügi uurija töö reoveepuhastis proovide võtmises, proovide filtreerimises ja laborianalüüsides. Plastprügi tuvastamine proovides võib olla ainult mikroskoobiga üsna keeruline, sellepärast tehakse teadlase hinnangu kontrollimiseks hiljem eraldi materjalianalüüs. Suure osa plastprügi päritolu pole võimalik hinnata, kuid mikroprügi saab üldisel tasandil liigitada. Nafta- ja süsinikupõhised osakesed on harilikult mustad ja riidekiud on äratuntavad kuju järgi.
2013. aasta varasügisel osales Julia ka projekti „Baltic Sea Challenge“ raames korraldatud ekspeditsioonil mootorlaevaga Muikku. Tookord uuriti merepõhja hapnikutaset ja hinnati mikroprügi kogust sadamabasseinis ja võrdlusalal Airisto merepiirkonnas. Laeval on töötingimused tavalistest laboritingimustest väga erinevad, aga seal kasutatakse üsna samasuguseid meetodeid nagu reoveepuhastite uurimisel – näiteks kasutati Julia ja Helsingi keskkonnakeskuse teadlaste välja töötatud filtreerimisseadet ka Muikku pardal.
Plastprügi probleemi lahendused
Plastprügi tekitab liiklus, tööstus, kalapüük ja paljud teised inimtegevused. Suuredki plastesemed lagunevad aegamööda mikroskoopilisteks tükikesteks. Praegu on plasti tootmine odav ja liiga vähe on investeeritud plasti ringlussevõttu. Julia sõnul ei ole mikroprügi mereveest kõrvaldamiseks ühtki meetodit ja sellepärast on äärmiselt tähtis prügi tekkimist vältida. Lisaks ringlussevõtu suurendamisele ja alternatiivsete materjalide väljatöötamisele saaks ainuüksi reoveepuhastites plastprügi senisest tõhusamalt ärastada, kui filtreerimistehnoloogiaid täiustada. Samuti tuleks pöörata rohkem tähelepanu asulate äravooluvee ohjamisele ja töötlemisele.
Olgugi et investeeritakse keskkonnaharidusse ja teadlikkus ringlussevõtu tähtsusest üha kasvab, on teadlasel üks soov: plastprügi probleemi lahendamiseks on vaja laialdast õiguslikku reguleerimist Euroopa Liidu tasandil.